Inimene ja teda ümbritsevad seadmed ning materjalid reostavad õhku, mida me sisse hingame. Et õhk kodus või kontoris võimalikult puhas oleks, tuleb tagada korralik õhuvahetus. ventilatsioon Toa õhk saastub inimese elutegevuse, majapidamistoimingute ja muu tõttu. Samuti eritub sinna keemilisi aineid ning ühendeid sünteetilistest ehitus- ja viimistlusmaterjalidest, mööblist ning majapidamisgaasi põlemisest. Hapnikusisaldus õhus väheneb ning suureneb süsihappegaasi, veeauru, tolmu ja mikroobide hulk. Seetõttu tõuseb õhutemperatuur ja võivad tekkida ebameeldivad lõhnad.
Oluline on süsihappegaasi sisaldus õhus. Kui see ületab 0,07%, halveneb enesetunne. Tekib peavalu, väheneb söögiisu ja langeb töövõime. Süsihappegaasi sisalduse lubatud piirväärtuseks loetakse 0,1%. Seega peab ruumides normaalse sisekliima loomiseks olema korralik õhuvahetus, mis tagab saastunud ruumiõhu asendamise puhta välisõhuga. Korralikku õhuvahetust võib saavutada mitmel viisil.
Kõige lihtsam lahendus on ruumide loomulik ventilatsioon, kus õhu liikumine põhineb välis- ja siseõhu temperatuuride vahel ning tuule mõjul. Õhk liigub ventilatsioonikanalites. Loomulik ventilatsioon ei rahulda alati tervisekaitsenõudeid. Selle oluline puudus on ruumi juurdevoolava ja ruumist eemalduva õhuhulga määramatus ja muutlikkus.
Tunduvalt tõhusam on sund- ehk mehaaniline ventilatsioon, mille puhul õhk pannakse liikuma näiteks ventilaatoritega. Eristatakse värske õhu andmist ruumi ehk sundventilatsiooni ja sealt riknenud õhu eemaldamist – tõmbeventilatsiooni. Ventilatsiooni projekteerimisel tuleb lähtuda vajalikust õhuvahetuse määrast, sisetemperatuurist, lubatavast maksimaalsest müratasemest ja õhu liikumiskiirusest.
Soovitav on kasutada mehaanilist sissepuhke-väljatõmbe ventilatsiooni koos väljatõmbeõhu soojendamisega. Omakorda lihtsam variant on piirdumine üksnes mehaanilise väljatõmbega nn mustadest ruumidest nagu tualett, vannituba, köök ja garderoob. Pliidi või muu taolise köögiseadme kohal tuleb kasutada liigsoojuse, kõrbesuitsu ja aurude eemaldamiseks pliidikummi.
See on eriti vajalik avatud köögi puhul, vältimaks lõhnade levikut eluruumidesse. Elutoa välisseina paigaldatakse filtritega varustatud välisõhuklapid sissepuhkeks. Samal ajal peaks suurendama radiaatorite küttepinda, et soojendada ruumi antavat välisõhku. Arvestatakse, et suletud uste ja akendega ruumi õhk vahetub välisõhuga keskmiselt üks kord tunnis. Soovitatav kordsus on 2, kuid õhutihedas, suletud akendega ruumis võib see alaneda kuni 0,2ni.
Ventilatsioonisüsteem ei tohi tekitada ega edasi anda eluruumidesse müra, mis on võrreldes kogu ruumi müratasemega häiriv. Müra võib tekitada ventilaatorist tulev õhuvool või seadmete vibreerimine. Ruumidesse suunatavat õhku tuleb vajadusel tolmust puhastada vastavate filtritega. Välisõhuavad peab kaitsma ja paigutama nii, et ruumidesse tulev õhk oleks võimalikult puhas (eemale prügikastidest, parklast jne).
Reostunud õhku elamust välja juhtides tuleb silmas pidada, et see ei kahjustaks teiste elanike tervist ja heaolu. Ventilatsiooniseadmete valikul tuleb arvestada ka selliste ekspluatatsioonikuludega nagu elekter, hooldus- ja remonditööd. Viimane on väga oluline, kuna hea ruumiõhu kvaliteet eeldab, et seadmeid kasutatakse õigesti ja hooldatakse regulaarselt.
Elamu küttesüsteem ja ventilatsioon peavad olema tasakaalus, sest õhu mõõdukal liikumisel ruumis on suur tähtsus. Õhu liikumine toatemperatuuril kiirusega kuni 0,25 m/s ei tekita veel ebameeldivat jahedustunnet ega tõmbetuult.